Kaudne omandiõigus tähendab ettevõtte omamist või kontrollimist läbi teise isiku, üksuse või omandiahela, selle asemel et hoida aktsiaid või hääli otseselt ise. Kasusaaja omaniku reeglite kohaselt on see viis jälgida, kes tegelikult omab või kontrollib juriidilist isikut, isegi kui isik ei ole registri andmetel otsene aktsionär. Lätis öeldakse registris, et see võib arvesse minna, kui füüsiline isik omab otsese või kaudse omandi kaudu rohkem kui 25% kapitali- või hääleõigusega aktsiatest või kontrollib otseselt või kaudselt ettevõtet. Eestis põhineb kasusaaja omaniku register lõplikul kontrollil, mis võib tekkida omandi või muude vahendite kaudu. Soome tööjuhendis küsitakse selgesõnaliselt, mida tähendab kaudne omand või hääleõiguse kasutamine. EU tasemel käsitleb pangandusamet kaudset omandit osana tegeliku kasusaaja määramisest rahapesu tõkestamise reeglite kohaselt.
Kaudne omand on sild aktsionäride registris oleva nime ja füüsilise isiku vahel, kes lõppkokkuvõttes omab või kontrollib ettevõtet. See on põhjus, miks see on keskse tähtsusega tegeliku kasusaaja reeglites: see aitab ettevõtetel, registritel ja vastaspooltel näha läbi kihiliste omandistruktuuride ning mõista, kes on struktuuri taga. Kuid see on siiski õiguslik/kontrolli test, mitte täielik kirjeldus ärisuhtest või isiku õigustest igas olukorras.
Viis riiki võivad kasutada erinevaid kohalikke standardeid, silte, failisüsteeme või ligipääsureegleid tegeliku kasusaaja osas. Kaudse omandi tähendus on laias laastus sarnane kontrollikontseptsioonina, kuid ametlik test ja viis, kuidas andmed on esitatud või neile ligi pääseb, võivad erineda, seega tuleks iga riigi puhul kontrollida asjakohase asutuse juhiseid.